Avaleht

Lanzarote on kanaarisaartest kindlasti üks kõige omapärasemaid ja huvitavamaid saari. Saar asub Aafrika rannikust 125km kaugusel ning on suuruselt Kanaaride neljas suurim saar. Ehk siis väga suur ei ole, suuruselt jääb ta alla isegi näiteks Hiiumaale. Ka rahvaarv ei ole väga suur – ligikaudu 152 000 elanikku, kellest enamus neist elavad pealinnas Arrecifes.

Lanzarote  on tuntud kui vulkaanisaare nime all ning seda ka põhjusega. Saarel on ligikaudu 300 vulkaani ning tulemäge ning Timanfaya rahvuspargis on mõnekümne sentimeetri sügavusel maa ikka veel 300C kuum. Viimane vulkaaniline tegevus toimus seal 250aastat tagasi, kui vulkaanipursked kestsid järjest ligi 6 aastat. Vulkaaniline tegevus hävitas mitmed külad, põllumaad ja paljud inimesed evakueerisid sellel ajal saarelt lõplikult. Selle tegevuse tagajärjel muutus saare lõunaosa totaalselt. Seal viibides on vahepeal isegi tunne, et oled sattunud kuskile mujale planeedile, kuna ümbruses on näha ainult erinevad vulkaanikivimid ja -konstruktsioonid. Suured mustad liivaväljad, mustad – punakad kivimid ja vähene taimestik ei kõla just kõige ilusamalt, kuid on kindlasti asi, mida oma silmaga näha tasuks. Kui saare lõunaosas on tunne nagu viibiks Marsil, siis saare põhjaosas on loodus juba veidike rohelisem.

 

Ilm on saarel terve aasta vältel soe – soojakraadid on talvel 20 kraadi ning suvel 25 kraadi juures ning vihma ei saja seal peaaegu üldse. Vihmased päevad on enamasti talvel, kuid sedagi väga vähe – ligikaudu 15 päeva aastas. Seega on ilm pidevalt ilus ja kuiv.

Saar on mõnus koht lastega peredele ning inimestele, kellele meeldib rannas peesitada. Vulkaanilise tegevuse pärast ei ootaks, et saarel mõnusaid kuldse liivaga randu oleks, kuid just selliseid randu leidub nii mitmeid. Paljud rannad on hästi rahuliku veega ning sügavaks läheb väga aeglaselt – täpselt paras väiksematele lastele, kes niisama vees sulistada tahavad. Kuldsed rannad on näiteks Playa Francesa, Playa de Papagayo, Playa Famingo ja Playa Blanca. Viimane on ka üks kuulsamaid paiku perepuhkuse veetmiseks. Saarel on ka mitmeid teema- ja veeparke, kuhu lastega kindlasti minna soovitame. Lanzarote meelitab enda juurde ka palju rattureid ja veespordiharrastajaid. Saar on mõnus koht surfajatele, lohesurfaritele ja sukeldujatele.

Lanzarote üks omapära on kindlasti ka kohalikud veinid. Maapind ei ole saarel väga viljakas, kuid kohalikud on ikkagi leidnud viisi, kuidas loodus enda kasuks mängima panna. Põhiliseks veiniregiooniks on La Geria org, see ala on ka looduskaitse all. Üheks vanimaks veinitehaseks on El Grifo, kus hakati veini tootma aastal 1775. Kõik seal toodetud veinid on valminud käsitööna ning siiani kasutatakse ka vanu tööriistu. Kohalikud kutsuvad seda istandust kui ”El Viñedo de lo Imposible” ehk siis ”võimatu veiniaed”. Saarel on ka oma õlle pruulikoda NAO, mis toodab kohalikku õlut ja kohapeal tehakse ka erinevaid tuure ning pakutakse kohalikke snäkke.

Lanzarote üheks tunnuseks on veel madalad majad. Majad, mis asuvad maapiirkondades võivad olla kuni kahekorruselised ning ainult teatud värvi aknaraamidega. Pealinnas võib leida ka kõrgemaid maju, kuid need on ka suhteliselt madalad – ainult nelja või viie korruselised. Kõige kõrgem hoone on saarel Gran Hotel, mis pandi püsti enne, kui ehituskeeld kehtima hakkas. Seega on saarel olevad majad väga lihtsad ja minimalistlikud.

 

KUIDAS SAARELE SAADA?

Lanzarotele on oma lennujaam. Igalt kõrvalsaarelt on sinna lennu ja laevaühendus. Lisaks on mitmeid otselende euroopast.