Enne, kui Christopher Columbus avastas, et maa ei olegi lapik, peeti El Hierrot nullmeridiaani asukohaks ja arvati, et El Hierrost lääne poole minnes saab maailm otsa. Oldi kindlad, et kui saarest edasi lääne poole purjetada, tulevad vastu ainult hirmsad mereelukad ja lõpuks kukutakse üle maailma serva. Tuleb välja, et nii siiski pole ja El Hierro on lihtsalt kanaari saarte kõige läänepoolseim saar. Saar on suuruselt küll väga pisike ja ka inimesi elab seal ainult 10 000, kuid see eest on ta väga suure iseloomuga, peites endas palju, mida avastada. El Hierro on täis mitmeid loodusimesid – rikkalikud metsad, kõrged merekaljud ja mitmekülgne taimestik on muutnud selle UNESCO maailmabiosfääri staatuse vääriliseks. Samuti on saare energia täielikult isemajandav, kasutades päikese-, tuule- ja vee energiat.
Saare üheks plussiks on vähene turistide arvukus. Kuna saar on küllaltki pisike ja tundub kauguse pärast kättesaamatu, siis paljud turistid sinna ei jõua. Saare veealuse vulkaanilise tegevuse pärast on ta põhiliseks sihtkohaks sukeldujatele. Viimane vulkaanipurse oli aastal 2011, kui tardunud laavakiht isegi veepinnale jõudis. Tolleaegne purse kahjustas sel hetkel küll vee elustikku, kuid nüüdseks on see juba ilusti taastunud, pakkudes kodu paljudele haruldastele ja ohustatud loomadele (näiteks vasarhaile, vaalhaile ja merikilpkonnale).
Saare maismaal leidub ka erinevaid reptiile, gekosid ja sisalikke. Kõige huvitavamateks olevusteks on El Hierro hiigelsisalikud, mis kasvavad meetri pikkuseks ja elutsevad peamiselt mägedes. Neid sisalikke on looduses aga väga väheks jäänud ja seetõttu üritatakse neid saarele taasasustada. Inimestele nad ohtu ei põhjusta, seega kartmiseks põhjust pole.
Kui soovite nautida rannapuhkust, siis põhilisteks randadeks on El Verodal ning Cala de Tacoron. El Verodal on eriline just oma looduse ning punase vulkaanilise liiva tõttu. Ujumine seal hoovuste tõttu väga soovituslik ei ole, kuid konarlik rannajoon ja ilusad vaated on sinna minekut väärt. Cala de Tacoron on aga ujumiseks suurepärane. Seda kohta peetakse isegi piirkonna kõige rahulikumaks Atlandi ookeani alaks (Mar de las Calmas), kus leidub erinevat värvi liiva ja kõrgeid mäenõlvu. Samuti on seal looduslikke basseine ja kohalikust rannabaarist saab ka kehakinnitust.
Kui rand ja sukeldumine veel huvi ei pakkunud, siis äkki matkamine? Nagu La Gomera ja La Palma saared, on ka El Hierro meelispaik matkajatele, kes tulevad siia looduse mitmekesisust nautima. Kuigi saare kliima on üldiselt kuiv, siis Golfi hoovus toob kõrgematele kohtadele ka palju niiskust, mille tõttu taimestik vohama hakkab. Kõrguste muutudes muutub ka taimestik – seega ühes kohas võib kohata kaktuse- ja agaavetaimi, teises kohas aga loorberimetsi ja kõrgeid mände. Saare kõrgeim tipp (Pico del Malpaso) on 1500m kõrge ja sinna jõuavad matkata kõik soovijad, kuna see ei vaja erilist ettevalmistust. On isegi öeldud, et El Hierrol on Hispaania kõige ilusamad matkarajad, seega kindlasti on, mida vaadata.
KUIDAS EL HIERROLE SAADA?
Kõige kiiremini jõuab El Hierrole lennukiga. Saarele saab lennata Tenerifelt või Gran Canarialt ning lend kestab alla tunni. Kui tahate aga olla veidi keskkonnasõbralikum ja nautida rahulikku meresõitu, siis El Hierrole saab minna ka laevaga. Laevafirma Naviera Armas sõidab Tenerifelt Los Cristianose sadamast El Hierrole ühe korra päevas. Laev on väga mugav ja aknast välja vaadates võib kohata isegi vaalu või delfiine.
